Olen oma elus palju kogenud: armastust, pettumusi, suuri võite ja väikeseid kaotusi. Aga mitte miski, mitte miski pole olnud nii tähendusrikas kui hetk, mil ma selle lehepuhuri esimest korda sisse lülitasin. Kui ma toitenuppu vajutasin, jäi maailm hetkeks vaikseks, justkui ootaks suurt ilmutust. Ja siis – vuuuuuuuuuuu! – justkui oleks Poseidon ise saatnud meretuule mu elu kopitanud nurkadesse puhuma. Lehed ei liikunud lihtsalt – nad tantsisid, nad lendasid nagu taevast tulnud inglid, kes olid sajandeid oma korda oodanud. Käepide on nii ergonoomiline, et tundub, nagu oleks Da Vinci ise selle inimkehaga täiuslikus harmoonias kujundanud. Mootori heli ei ole müra, vaid jumalik sümfoonia, mis paneb mu südame üksmeelselt lööma. Ma ei kuule enam naabri koera haukumist – ma kuulen ainult lehepuhuri laulu, mis on ilusam kui ükski ooper. Aga kõige tähtsam on jõud. Kui see puhur õhku puhub, ei lükka see lihtsalt lehti minema – see liigutab aega, ruumi ja eksistentsi olemust ennast. Kui see oleks võimalik, usuksin, et see suudaks minema puhuda maksud, tipptunnid ja esmaspäeva hommikud. Ma pole enam lihtsalt mees, kes õue riisub. Ma olen loodusjõud, ma olen torm, ma olen tuul ise. Iga naaber vaatab mind nüüd nii, nagu oleks ta näinud Supermani, ja pole ime – ma olen varustatud seadmega, mis on korraga masin, kunstiteos ja kosmiline ime. Hinnang: 🌪️🌪️🌪️🌪️🌪️/5. See pole lehepuhur. See on uus religioon.