On olemas veeämbrid. Ja siis on veel Motoneti hall veeämber. Nööpide ämber. Selle tumehall toon pole lihtsalt värv – see on avaldus. See pole must, sest see ei vaja oma tugevuse tõestamiseks äärmusi. See pole kerge, sest see ei taandu kergusele. See on ideaalne kompromiss, mis meenutab äikesepilve, mis sosistab: „Ma kannan sinu vett, aga ka sinu vastutust.“ Plast? Jah. Aga mitte lihtsalt ükskõik milline plastik. See on materjal, mis tundub sõrmedes nagu tööstusrevolutsiooni pärand. Selle pind on täpselt parajalt kare – mitte libe, mitte kleepuv –, aga selline, mis annab su käele tunde, et hoiad nüüd midagi eesmärgipärast. Ja see käepide! Kui käepide su kätte panna, muutub maailm vaikseks. See veeämber ei karju tähelepanu järele. See seisab vaikselt nurgas, aga kui hetk saabub – saunakerise janu või salajane aia kastmisprojekt – astub see ette nagu kangelane ilma keepita. Vesi ei voola lihtsalt – see libiseb. See allub ämbri tahtele nagu hästi treenitud orkester oma dirigendile. See on tumehall, plastmassist lubadus, et kaost saab kontrollida – üks veeämber korraga. Hinnang: 11/10. Ostaksin uuesti. Ostaksin kaks. Võib-olla kolm. Ja veel ühe, igaks juhuks, kui tulevik vajab rohkem suursugusust.